juuni 28 29 30 juuli 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 aug 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 sep 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 okt 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 nov 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 dets 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 jaan 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 veeb 1 2 3 4 5
     
    3Õde
    3ÕDE
     
    Lavastuse “3ÕDE” saamisloos on mitmeid algtõukeid, üheks neist Anton Tšehhovi maailmaklassikast “Kolm õde”. Paraku on selge, et mis tõi siia, ei vii enam edasi. Venemaa argessioon Ukrainas on asetanud meie kultuuriruumis Vene kirjanduse eelkõige hoopis teise tähendusvälja, kus sõnadele „Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!“ ei saa enam nii kergelt kunstilistele otsingutele ja püüdlustele vaatamata uusi tõsiseltvõetavaid alltekste luua. Ometi me riskime, et torkida närvi, mis ei lase ära harjuda. „Kolmes ões“ on kirja pandud nii inimolemuslik kui ka rahvuslik paradoks, kuidas idee paremast inimesest ja unistus õnnelikust elust jõuab ikka välja vägivalla ja sõjani, elu tühistamiseni. Ei ole aidanud kultuur, haridus, kunst, religioon, progress, ega ka usk, lootus, armastus. Ikka on tulemuseks inimlikult talumatu olukord, et tuleb olla sõja poolt. Tuleb oodata võitu. Sõjaväe rütmiline marss on olnud läbi aegade justkui inimkonna loomuliku kulgemise osa, mis määrab lõpuks kõike, mida kalliks pead... Ei tea, kas kunsti ülesanne on anda lootust. Aga sellised paradoksid sunnivad endaga paratamatult tegelema, olles igaühe asi. Kunstis on see võimalik.
     
    „Tšehhovi „Kolm õde“ on materjal, millega olen tegelenud juba pikemat aega näitlejatudengite õppetöös, mille käigus huvi uurida süvendatumalt näitleja loomingulist iseseisvust võimaldas mul välja töötada alternatiivse tekstiloome tekst kui partituur meetodi kontseptsiooni.  Käivitavaks impulsiks lavastada „3ÕDE„ oli minu jaoks selle meetodi jätkuvalt intrigeeriv potentsiaal ning suur vastastikune soov teha koostööd kolme väga erineva, aga väga erilise ja omanäolise loojanatuuriga, kes on oma kunstis pühendunud professionaalid. Kunstnikuna on mu peamiseks käivitajaks kujunenud huvi mõtestada näitleja kui loovisiku rolli, tema tegevusvälja ning mõju lavastusprotsessis.  Ester Kuntu, Maria Paiste ja Anumai Raska on väga inspireeriv ning määrav kombo selles ainult kolme näitlejaga ansamblis.
    Tekst kui partituur meetodi järgi kasutab näitleja oma rolliloomes näidendi teksti tervikuna, mitte ainult oma tegelaskuju teksti, ja otsustab iseseisvalt, mida ta oma rollitõlgenduses kasutab ning millised psühholoogilised, tajumuslikud või temaatilised aspektid ta fookusesse seab. Minu kui lavastaja ülesanne on lähtuda näitleja loomesisendist ning luua lavastustervik näitleja loodud tähenduste järgi. Taoline lähenemine soovib võimestada näitleja loomevabadust, et avardada psühholoogilise rolliloome arusaamu, kvaliteete ning piire lavastaja kujutlusest kaugemale.”
    /Katariina Unt, autor ja lavastaja/
     
    Laval Ester Kuntu, Maria Paiste, Anumai Raska
     
    Idee ja lavastus Katariina Unt
    Kunstnik Kristel Maamägi
    Valguskujundaja Siim Reispass
    Helikujundaja Ekke Västrik
    Tekstiloome Katariina Unt, Ester Kuntu, Maria Paiste, Anumai Raska
    Dramaturgiline tugi Laura Kalle
     
    Esietendus 21. novembril 2023 KUMU auditooriumis