juuni 24 25 26 27 28 29 30 juuli 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 aug 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 sep 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 okt 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 nov 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 dets 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 jaan 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 veeb 1
    Piletiinfo
    Tasuta
     
    Euroopa Filmikohvik
    Tristan Priimägi on kirjutanud filmi kohta nii: Richie Bravo parimad ajad lembelauljana on küll ammu selja taha jäänud. Ta on end elutormide eest ankurdanud väikesesse Rimini kuurortlinna Itaalias, kus üritab juhukontsertidega raha teenida. Suvituslinnas on elu väljapool tipphooaega aga troostitu ning toksiline trubaduur flirdib meeleheitlikult oma vääramatult vananeva publikuga, et kas või hetkeks veel kunagist kullasära kogeda. Unelmasse hakkab omalt poolt kaikaid kodarasse loopima äsja tema ellu tagasi ilmunud tütar, kes ei taha isalt midagi muud kui raha. Kitsikuses nurka aetud Richie Bravo peab hakkama astuma drastilisi samme.

    Austria skandaalne filmitegija Ulrich Seidl jätkab „Riminis“ oma tuttavlikku stiili – kujunduses valitsev groteskne kitš on organiseeritud väga puhta joonega staatilisse kaamerapilti, tegelased tegutsevad nii realistlikus maailmas, et fiktsioon ja dokumentalistika sulavad kokku. Nagu Seidli filmides ikka, tekib vaatajal tihtipeale tunne, et tahaks silmad ära keerata, aga Seidl ei keera.

    „Rimini“ esilinastus tänavu Berliini Filmifestivali põhivõistlusprogrammis.