Piletiinfo
Piletid hinnaga 18 EUR (õppija, pensionär, õpetaja, Eesti Teatriliit) / 25 EUR (tavapilet) / 50 EUR (toetajapilet)
Piletid hinnaga 18 EUR (õppija, pensionär, õpetaja, Eesti Teatriliit) / 25 EUR (tavapilet) / 50 EUR (toetajapilet)
Must Kast: "Surm"
“Surm” on uurimus suremisest. Me küsime, mis see surm siis täpselt on – mitte lein, mitte valu, vaid surm. Kogu oma ilus ja õuduses. Miks me seda kardame? Mida me kardame? Miks on mõte surnukeha puudutamisest halvav? Me uurime surma füsioloogiat, kliiniliselt ja steriilselt. Inimene sureb – mida see tähendab? Me uurime surija kõrval seisva inimese füsioloogiat. Mis sel hetkel juhtub, kui elus muutub elutuks?
Surmast räägime enamasti siis, kui keegi on surnud, mitte varem. Suremisest aga peaks rääkima, sest peale sünni on surm see ainus, mis meid kõiki ühendab – kui oled elus, siis ka sured. Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijaile või neile, kes maha jäävad? Vanasti oli surnukeha saunas, kirst köögis ja surija kodus. Nüüd peidame surijad hooldushaiglatesse, kus nad surevad heal juhul kaastundliku õe või hooldaja pilgu all, aga tihtipeale üksi. Me kardame midagi, mida me tegelikult näinud ei ole. Kui paljud teist on tunnistanud, kuidas elu kehast lahkub?
Kas lavastuses laulame ja tantsime? Veel ei tea, aga matustel peaks ju rõõmustama elamise üle, ükskõik, kui lühike see elu ka oli. Alustame seda tähistamist juba praegu ning toome suremise au sisse tagasi. Sureme me niikuinii, kuid see ei tähenda, et terve elu peab kartuses mööda saatma. Ehk leiame loojate ja vaatajatena lohutust elamisele ja rõõmu suremisest. Ja kui mitte just rõõmu, siis kergusest võiks unistada küll.
Surmast räägime enamasti siis, kui keegi on surnud, mitte varem. Suremisest aga peaks rääkima, sest peale sünni on surm see ainus, mis meid kõiki ühendab – kui oled elus, siis ka sured. Oleme surmast niivõrd kaugenenud, et see on muutunud hirmsaks. Kuid kellele? Kas surijaile või neile, kes maha jäävad? Vanasti oli surnukeha saunas, kirst köögis ja surija kodus. Nüüd peidame surijad hooldushaiglatesse, kus nad surevad heal juhul kaastundliku õe või hooldaja pilgu all, aga tihtipeale üksi. Me kardame midagi, mida me tegelikult näinud ei ole. Kui paljud teist on tunnistanud, kuidas elu kehast lahkub?
Kas lavastuses laulame ja tantsime? Veel ei tea, aga matustel peaks ju rõõmustama elamise üle, ükskõik, kui lühike see elu ka oli. Alustame seda tähistamist juba praegu ning toome suremise au sisse tagasi. Sureme me niikuinii, kuid see ei tähenda, et terve elu peab kartuses mööda saatma. Ehk leiame loojate ja vaatajatena lohutust elamisele ja rõõmu suremisest. Ja kui mitte just rõõmu, siis kergusest võiks unistada küll.
Vaata lisaks: