Piletiinfo
Tasuta
Tasuta
Performance "Ma su pisaraid ei usu"
MA SU PISARAID EI USU – Performance, kunstnik Tiiu Randmann-Mihkla
100 m² valu. Füüsiliselt tajutav ja hingeline, enda või kellegi teise põhjustatud. Kauakestev kaastunne, mõistmatus ja viha maailmas toimuva pärast.
„Ma su pisaraid ei usu” on kestvus-performance, mille lakkamatu tegevus toimub galeriis kogu näituse vältel. Performance`i sisu on igasuguse vägivalla vastane, sõjavastane, ja tõstab fookusesse meie enda igapäevased valikud. Iga otsus, iga tegu ei puuduta ainult meid ennast, vaid üsna sageli ka teisi meie kõrval. Kui palju me sellele mõtleme, kui palju hoolime?
Männimets täidab kopsud värskendava hapnikuga ja puude ladvus sahistav tuul meeled rahuga. Ta pakub rõõmu ja meelerahu nagu hea kaaslane. Puud on sitked ja kohandavad end raskete olude järgi nagu inimenegi. Okkaid on pikemaid ja lühemaid, jämedaid ja peenemaid, nendest õhkub ühtekuuluvust ja vastupidavust. Kui on aeg, nad koltuvad ja pudenevad puult, et teha ruumi uutele. Nagu inimese eluring.
Okas võib olla terav ja torkiv nagu inimene. Okas võib sinusse takerduda, suruda ennast vastu nahka, puurida ihusse, nii et järele jäävad punetavad jäljed, nagu raske suhe jätab hingehaavad pikaks ajaks. Okas võib teha väljakannatamatut valu, ta ei hooli sellest, keda torkab, nagu vägivallatseja ei hooli oma ohvrist.
Küsimus on, kuidas käitume, kui elutervest mõtteviisist on saanud arrogantsus. Kuidas kogeme ülekohut, vaimset või füüsilist vägivalda? Kas talume, kannatame ära või astume sellele vastu? Kuidas käitume, kui näeme või kuuleme vägivallatsemist kellegi teise suhtes? Kas ignoreerime, sest see pole meie asi, või katsume aidata?
Kunstnik istub terve novembrikuu keset galeriid, mille 100-ruutmeetrine põrand on kaetud männiokastega, mida ta on kauem kui aasta kogunud, okstelt kitkunud, kuivatanud ja hoiustanud. Ta istub ja kitkub okkaid.
Ruumi täidab vaikne ja siis tormiks paisuv tuulehääl puudeladvus, justkui meelde tuletamaks meie endi valikute võimalusi.
Projekti panustasid ka Eesti teatrite näitlejad Marika Vaarik, Sergo Vares, Tanja Kosmõnina ja Ilja Bolotov, kes loevad projekti osana olevale videole peale kunstniku kirjutatud 10-salmilist luuletust eesti-, ukraina-, inglise- ja vene keeles. Videos näeb kunstnikku okkaid kitkumas läbi aastaaegade erinevais paigus.
Valguskujundus: Tindur Leškin
Helikujundus: Riho Luhter
Video autor: Miriam Randmann
Videointervjuu: Juhan Hepner
Galeriis luuakse lõplik teos koos publikuga. Külastaja kogemus sõltub tema valikust – kas võtta pealtvaataja roll või osaleda aktiivselt tegevuses vahetades kunstnikku tema toolil välja.
Avamine: 2. novembril kell 14
Grande Finale: 30. novembril kell 17.30
100 m² valu. Füüsiliselt tajutav ja hingeline, enda või kellegi teise põhjustatud. Kauakestev kaastunne, mõistmatus ja viha maailmas toimuva pärast.
„Ma su pisaraid ei usu” on kestvus-performance, mille lakkamatu tegevus toimub galeriis kogu näituse vältel. Performance`i sisu on igasuguse vägivalla vastane, sõjavastane, ja tõstab fookusesse meie enda igapäevased valikud. Iga otsus, iga tegu ei puuduta ainult meid ennast, vaid üsna sageli ka teisi meie kõrval. Kui palju me sellele mõtleme, kui palju hoolime?
Männimets täidab kopsud värskendava hapnikuga ja puude ladvus sahistav tuul meeled rahuga. Ta pakub rõõmu ja meelerahu nagu hea kaaslane. Puud on sitked ja kohandavad end raskete olude järgi nagu inimenegi. Okkaid on pikemaid ja lühemaid, jämedaid ja peenemaid, nendest õhkub ühtekuuluvust ja vastupidavust. Kui on aeg, nad koltuvad ja pudenevad puult, et teha ruumi uutele. Nagu inimese eluring.
Okas võib olla terav ja torkiv nagu inimene. Okas võib sinusse takerduda, suruda ennast vastu nahka, puurida ihusse, nii et järele jäävad punetavad jäljed, nagu raske suhe jätab hingehaavad pikaks ajaks. Okas võib teha väljakannatamatut valu, ta ei hooli sellest, keda torkab, nagu vägivallatseja ei hooli oma ohvrist.
Küsimus on, kuidas käitume, kui elutervest mõtteviisist on saanud arrogantsus. Kuidas kogeme ülekohut, vaimset või füüsilist vägivalda? Kas talume, kannatame ära või astume sellele vastu? Kuidas käitume, kui näeme või kuuleme vägivallatsemist kellegi teise suhtes? Kas ignoreerime, sest see pole meie asi, või katsume aidata?
Kunstnik istub terve novembrikuu keset galeriid, mille 100-ruutmeetrine põrand on kaetud männiokastega, mida ta on kauem kui aasta kogunud, okstelt kitkunud, kuivatanud ja hoiustanud. Ta istub ja kitkub okkaid.
Ruumi täidab vaikne ja siis tormiks paisuv tuulehääl puudeladvus, justkui meelde tuletamaks meie endi valikute võimalusi.
Projekti panustasid ka Eesti teatrite näitlejad Marika Vaarik, Sergo Vares, Tanja Kosmõnina ja Ilja Bolotov, kes loevad projekti osana olevale videole peale kunstniku kirjutatud 10-salmilist luuletust eesti-, ukraina-, inglise- ja vene keeles. Videos näeb kunstnikku okkaid kitkumas läbi aastaaegade erinevais paigus.
Valguskujundus: Tindur Leškin
Helikujundus: Riho Luhter
Video autor: Miriam Randmann
Videointervjuu: Juhan Hepner
Galeriis luuakse lõplik teos koos publikuga. Külastaja kogemus sõltub tema valikust – kas võtta pealtvaataja roll või osaleda aktiivselt tegevuses vahetades kunstnikku tema toolil välja.
Avamine: 2. novembril kell 14
Grande Finale: 30. novembril kell 17.30
Kuva kaardil