Alexela esitleb:
RAHVUSOOPER ESTONIA SÜMFOONIAKONTSERT
Dirigent: Arvo Volmer
Solist: Kristel Pärtna (sopran)
Rahvusooper Estonia koor ja orkester
Rahvusooper Estonia orkestri esituses ja Arvo Volmeri dirigeerimisel tulevad sümfooniakontsertide sarjas ettekandele kõik Jean Sibeliuse sümfooniad.
Gabriel Fauré süit „Pelléas ja Mélisande“ op. 80
Maurice Maeterlincki näidendi „Pelléas ja Mélisande“ musikaalsus inspireeris Gabriel Fauréd looma muusika näidendi ingliskeelsele esmaesitusele (1898), Claude Debussyd kirjutama oma kuulsa ooperi (1902) ja Arnold Schönbergi samanimelist sümfoonilist poeemi (1903). 1898. aastal telliti Faurélt näidendi Londoni esietendusele muusika. Kuna kirjutamiseks oli vaid poolteist kuud aega, kasutas helilooja ka oma varasemat loomingut ning palus orkestreerimisel abi oma õpilaselt Charles Koechlinilt. Hiljem kirjutas ta muusika ümber süidiks ja redigeeris seda korduvalt, lisades sinna ka ühe oma varasema teose – „Sitsiliaana“ –, mille ta võis olla kirjutanud Moliére’i näidendi „Kodanlasest aadlimees“ jaoks. Heliloojat rahuldav versioon valmis 1912. aastaks.
Fauré muusika on elegantne, rahulik ja maagiline ning peegeldab näidendi emotsionaalset ja sümbolistlikku atmosfääri.
Jean Sibeliuse kuues sümfoonia d-moll op. 104 on helilooja üks mõistatuslikemaid sümfooniaid. Selles puudub teise ja viienda sümfoonia heroiline ning triumfeeriv emotsioon ja neljanda sümfoonia mõtlik süngus. Kuues näib kulgevat justkui mööda sädelevat, tasast ja müstilist helidemaastikku. „See sümfoonia meenutab mulle alati esimese lume lõhna“, on helilooja öelnud. Keelpillide ja flöötide kõrged helid põimuvad omavahel, maalides kuulajate ette kirkaid värve nagu lumelt tagasi veiklevad päikesekiired. Müstilisest värelusest tungivad esile rõõmupursked, mida tasakaalustavad ootamatult sisse põikavad tumedamad meeleolud.
Francis Poulenc (1899–1963) sündis Pariisis ja sai tuntuks juba noore heliloojana, millele aitas kaasa koostöö Vene balletitrupi ja Sergei Djagileviga. Prantsuse muusikateadlane Claude Rostand on iseloomustanud Francis Poulenci kui muusikut, kelles elavad kõrvu munk ja armunud keigar, talupoeg ning heasüdamlik ja õrn väänkael, kujundlikult rõhutades autori loomingu mitmekülgsust, milles kohtuvad nii tõsidus kui ka Pariisi muusikalilavade kergus.
Stabat Mater valmis Poulencil pärast tema hea sõbra, teatrikunstnik Christian Bérardi surma. Algselt hellitas ta mõtteid reekviemi kirjutamisest, kuid pärast palverännakut Rocamadouri, kus asus Musta Madonna kuju, valis ta inimlikuma ja mitte nii range Stabat Materi teksti. 13. sajandi luuletekst kujutab Neitsi Maarja valu risti jalamil, kus rippus Jeesus. Stabat Mater jõudis esmaettekandeni 1951. aastal Strasbourgi Festivalil. Kuigi Stabat Mater on tõsine vaimulik teos, on Poulenc endale omaselt astunud mõnikord selle pühalikust karakterist välja, lastes muusikal kõneleda intiimsemas ja maisemas keeles. Poulenc on teose kohta öelnud: „Ma arvan, et mul on kolm head vaimulikku teost. Lühendagu need paari päeva võrra minu puhastustules põlemise aega, kui mul õnnestub põrgusse minemist vältida.“