Surnud hinged
Nikolai Gogol
Suur saal
„Surnud hinged“
Vene kirjanduse suurkujude Aleksander Puškini ja Nikolai Gogoli kirjavahetusest ilmneb, kuidas „Surnud hingede“ ja „Revidendi“ algidee pärines Puškinilt ja et ta toetas ning inspireeris Gogolit nende teoste kirjutamisel.
Gogoli teostest on Vene Teatris mitmel korral lavastatud „Revidenti“, samuti on näha saanud „Naisevõttu“ ja „Mängureid“. „Surnud hinged“ jõuab Vene Teatri lavalaudadele aga esmakordselt. Ning mis veelgi intrigeerivam, lavastuse autoriks on Elmo Nüganen. Tema loomingus saavad kokku lüürilisus ja huumor, draama ning grotesk. Nüganeni iseloomustab võime köita publiku tähelepanu juba esimesest stseenist alates ja ta lavastused on tuntud suurepäraste näitlejatööde poolest. Tal on eriline oskus tunnetada näitlejat. Ta annab neile rollisoorituseks laia vahendite arsenali ja laeb nad võimsa loomingulise energiaga.
Nüganeni lavastus pakub huvitavat tõlgendust Gogoli näidendist, sidudes selle Vene Teatri ajalooga. Publikut ootab seega ees palju põnevaid avastusi, nagu näiteks teatri noore näitleja Viktor Marvini rollisooritus Tšitšikovina. Kena, sarmikas, sõnaosav ja suurepäraste maneeridega Tšitšikov näib olevat edule märatud. Kuid nagu elus sageli ette tuleb, üks absurdne vahejuhtum muudab kõike.
Etenduses teeb kaasa suurepärane näitlejaansambel, eesotsas publiku lemmikute Larissa Savankova, Aleksandr Ivaškevitši, Ilja Nartovi ja Anna Sergejevaga.