sep 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 okt 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 nov 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 dets 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 jaan 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 veeb 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 mär 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 apr 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29
     
    Yann Tiersen - Kerber Complete Tour: Solo Piano + Electronics
    Yann Tiersen jõuab uue tuuriga järgmisel kevadel Tallinnasse
     
    18. märtsil esineb Prantsuse multi-instrumentalist ja helilooja Yann Tiersen Nobeli saalis Noblessneris. Artist jõuab “Kerber Complete Tour: Solo Piano + Electronics” nimelise tuuriga Tallinnasse peale üheksa aasta pikkust pausi ning kontserdikülalised saavad nautida kaks ühes programmi - esimeses osas saab kuulda Tierseni tuntumaid palu klaveril, teine osa saab olema elektroonilise muusika etteaste. Piletimüük algab Piletilevis kolmapäeval, 15. novembril kell 10.00.
     
    2024. aastal suundub Tiersen “Kerber Complete Tour: Solo Piano + Electronics” nimelisele tuurile. Ta sõidab üksi matkabussiga läbi Euroopa, keskendudes uutele ja isiklikele kontaktidele ja kogemustele. Tiersenil ei ole kaasas oma meeskonda, ta ei saada artistidele tavapärast riderit, vaid plaanib sõita läbi väikelinnade ja külade, peatude uute või vanade sõprade juures. Tuur saab alguse Prantsusmaal Orleansis ning lõppeb Brittanys.
     
    Yann Tierseni nimi seostub esimesena ilmselt uneleva ja melanhoolse muusikaga romantilise komöödia “Amélie” (peaosas Audrey Tautou) või saksa tragikomöödia “Good Bye, Lenin!” soundtrack’idega. Tegelikult ulatub Tierseni haare kinomaailmast palju kaugemale. Kriitikud on tema tööd võrrelnud nii Philip Glassi kui Michael Nymani loominguga ja pole kahtlustki, et Tiersen on üks parimaid ja omanäolisemaid heliloojaid meie sajandil, kuid tema muusikat ei ole lihtne klassifitseerida. Tema stiil on lihtsasti äratuntav, kuid raskesti defineeritav ning see varieerub iga albumi puhul ning ajas üsna palju. Tierseni melanhoolne muusika ja komponeerimistehnika segunevad klassikalise ja folkmuusikaga ning popi ja roki elementidega.
     
    Yann Tiersen loob muusikat kasutades väga palju erinevaid instrumente, osa neist ei saa isegi muusikainstrumentideks nimetada. Klassikalisest suurest tiibklaverist mänguklaverini, erinevatest kitarridest buzuki ja saksofonini, kellamängust vibrafonini, trükimasinatest küpsetuspottide ja jalgratta ratasteni - kõik leiavad tema loomingus kasutust. Imelisel kombel mängib Tiersen kõiki neid instrumente ise nii stuudios kui ka kontsertidel.
     
    Kuigi Yann Tiersen on intervjuudes rõhutanud, et ta ei pea end heliloojaks ja tal pole klassikalise muusika tausta, siis on see öeldud ikkagi pigem naljatledes. Nelja aasta vanuselt õppis ta klaverit mängima ning kuueselt alustas viiuliõpingutega. Hiljem omandas ta klassikalist muusikaharidust mitmes muusikaakadeemias, sealhulgas Rennes’is, kus ta nägi esinemas bände nagu näiteks Nirvana, Einstürzende Neubaten, Nick Cave and The Bad Seeds, The Cramps, Television, Suicide jt. Võib-olla mõjutas just see teda teismelisena, sest 13 aastaselt lõhkus ta oma viiuli, ostis kitarri ning lõi rokkbändi. Kuid see oli lühiajaline, peagi oli ta taas üksi.
     
    Uute bändiliikmete otsingu asemel ostis ta odava helipuldi ning kassettmaki salvestamiseks. Süntesaatorite, sämplerite ja trummimasinaga eksperimenteerides jõudiski ta oma muusika salvestamiseni. Oma ettekujutustes välja mõeldud “perfektse kõla” otsinguil kuulas ta palju erinevat muusikat, kuid ei leidnud, mida otsis, ning jõudis järeldusele, et “tuleb ikka võtta see paganama viiul ja luua see kõla ise”. 
     
    1993. aasta suvel kirjutas Yann Tiersen kitarri, viiuli ja klaverakordioni abil ligi 40 muusikapala, millest sündisid tema kaks esimest albumit. Autor ise kutsub seda “muusikaliselt anarhiliseks visiooniks”, sest ta ei järginud klassikalisi reegleid, vaid pigem oma intuitsiooni ja nägemust.
     
    Aastatel 1995 ja 1996, vaid kuue kuu pikkuse vahega, ilmusid Yann Tierseni esimesed albumid “La Valse Des Monstres” and “Rue Des Cascades”. Viis aastat hiljem said mitmed palad tuntust juurde tänu Jean-Pierre Jeunet filmile “Amélie”. Filmi soundtrackile jõudsid nii uued kui ka varem kirjutatud lood ning Tiersen võitis tänu sellele Prantsuse filmiauhinna César Award parima filmimuusika kategoorias ja auhinna ka World Soundtrack Academy poolt. Filmimuusika album jõudis mitmetes riikides edetabelitesse ning Prantsusmaal ka esikohale.
     
    Ühtlasi pälvis Tiersen heliloojana järjest rohkem tähelepanu ning 1998. aasta album “Le Phare” sai kriitikutelt kõvasti kiita - teda kutsuti üheks uue sajandi originaalseimaks tippheliloojaks - ning album oli igati edukas.
     
    Järgnevatel albumitel tegi Tiersen koostööd mitmete tuntud muusikutega: Ensemble Orchestral Synaxis, Lisa Germano, Neil Hannon (Divine Comedy), Jane Birkin, Elizabeth Fraser (Cocteau Twins), Stuart A. Staples (Tindersticks) jt. Yann Tierseni värskeim album ilmus aastal 2022 ja kannab nime “11 5 18 2 5 18”. 
     
    Vaata ja kuula:
    Yann Tiersen - Comptine d’un Autre Été (Amélie theme) https://www.youtube.com/watch?v=I0cZukTFXNw
    Yann Tiersen - Summer 78 (Goodbye, Lenin! theme) https://youtu.be/rIa01kcmLgY?si=s8zXHuqvRtoj_28R